Deprecated: Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75
A PHP Error was encountered
Severity: 8192
Message: Creation of dynamic property CI_URI::$config is deprecated
Message: Return type of CI_Session_database_driver::open($save_path, $name) should either be compatible with SessionHandlerInterface::open(string $path, string $name): bool, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: Return type of CI_Session_database_driver::close() should either be compatible with SessionHandlerInterface::close(): bool, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: Return type of CI_Session_database_driver::read($session_id) should either be compatible with SessionHandlerInterface::read(string $id): string|false, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: Return type of CI_Session_database_driver::write($session_id, $session_data) should either be compatible with SessionHandlerInterface::write(string $id, string $data): bool, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: Return type of CI_Session_database_driver::destroy($session_id) should either be compatible with SessionHandlerInterface::destroy(string $id): bool, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: Return type of CI_Session_database_driver::gc($maxlifetime) should either be compatible with SessionHandlerInterface::gc(int $max_lifetime): int|false, or the #[\ReturnTypeWillChange] attribute should be used to temporarily suppress the notice
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: session_set_cookie_params(): Session cookie parameters cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: ini_set(): Session ini settings cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: session_set_save_handler(): Session save handler cannot be changed after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
Message: session_start(): Session cannot be started after headers have already been sent (sent from /data01/virt100606/domeenid/www.voogle.ee/epcc/system/core/Exceptions.php on line 75)
MUUSIKALINE NÄIDEND “KUNINGAS STEFAN” (esiettekanne eestis) TÕLKINUD ANDRUS LAURINGSON
Kontserdiga “Beethoven ja Kotzebue” heidame valgust ühele põnevale koostööle, mis leidis aset enam kui 200 aastat tagasi. Nimelt on Ludwig van Beethoven kirjutanud muusika Tallinnas ja Saksamaal tegutsenud väljapaistva näitekirjaniku, teatridirektori ja estofiili, Tallinna kutselise teatri ühe rajaja August von Kotzebue näidenditele “Ateena varemed” (Die Ruinen von Athen) ja “Kuningas Stefan” (König Stephan). Osaliselt on säilinud ka nende kirjavahetus.
Näidendid on seotud sündmustega Ungari ajaloos ning kirjutatud Pesti teatri avamise puhul. Esmakordselt tuleb üks neist Eestis ettekandele, laval on koos ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Olari Eltsiga ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia noored näitlejad ja muusikud.
“Päris mitu põlvkonda eestlasi teab Kotzebued peamiselt temanimelise tänava järgi, kuid kokkupuude tema loominguga on olnud pea olematu. Ometi on tegemist enam kui markantse ja mitmekülgse inimesega, kelle mõju 19. sajandi alguse kultuurile on raske ülehinnata. “Kuningas Stefani” näidendimuusikal on Beethoveni loomingus väga omapärane koht – see on üks ta teatraalsemaid teoseid, mis sõitis ajastu laineharjal. Samuti on see Beethoveni kõige ungaripärasem partituur, mis oma temperamendilt ja ka tantsulisuselt ületab vaat et Brahmsi “Ungari tantsegi”. Millal ning kes siis veel võiks seda ette kanda kui mitte ERSO Beethoveni juubelihooajal!”
Dirigent Olari Elts
“Mis on see, mis teeb ühest inimesest valitseja, seejuures hea valitseja? Need küsimused on teravalt päevakorral. Neid näiteid on ka elulistes situatsioonides piisavalt, kus võim on pikalt koondunud samade isikute kätte ja võimu kütkes on unustatud, mis on oluline. “Kuningas Stefani” puhu püüamegi seda olulist avada. Koostöö ERSO peadirigendi Olari Eltsiga on muutnud lavastusprotsessi väga avastuslikuks ja põnevaks teekonnaks.”
Lavastaja Marta Aliide Jakovski
Beethoven ja Kotzebue
Kristel Pappel, Harry Liivrand
Täna, 12. veebruaril 2021 tehakse Eesti kontserdielus ajalugu: esmakordselt tuuakse Eestis ettekandele August von Kotzebue ja Ludwig van Beethoveni muusikaline näidend “Kuningas Stefan”. Estonia kontserdisaali laval kohtuvad kaks oma valdkonna geeniust – meistrit, kelle looming tekitas nende kaasajal kirglikke vaidlusi ja kellest ühe, Kotzebue puhul kestavad need siiani, ehkki ka tema suurust ja erakordsust on hakatud viimasel kümnendil lõpuks taas tunnustama. Tegemist on ka kahe lähestikuse juubilariga – Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistati eelmise aasta detsembris ning peagi saabuvas maikuus moodub 260 aastat saksa kirjaniku, estofiili, ajakirjaniku ja teatridirektori August von Kotzebue sünnist.
Tänu aastail 1783–1817 periooditi Tallinnas elanud ja töötanud oma aja kõige produktiivsemale ja populaarsemale saksakeelsele näitekirjanikule Kotzebuele, kelle esimesed kuulsaks saanud näidendid tulid lavale tema enda asutatud Tallinna asjaarmastajate teatris, tuleb meie kultuurilukku ka selle Eestimaal tegutsenud kirjandusklassiku töine kontakt Ludwig van Beethoveniga. Kui kõrgelt hindas Beethoven Kotzebued draamakirjanikuna, selgub must valgel helilooja ja kirjaniku kirjavahetusest. Kõigepealt aga peatume sellel, mis Kotzebue ja Beethoveni kokku viis – tellimusel Pesti kuningliku linnateatri (hiljem kutsutud Pesti saksa teatriks) sissepühitsemise pidunäitemänguks ja selle muusikaks.
Beethoven, Kotzebue ja “vuntsidega ungarlased”
Ungari kuulus 19. sajandi algul Habsburgide impeeriumisse, mille pealinnas Viinis võib tänini imetleda ungari aadlike uhkeid paleesid. Ungari tähtsaimad linnad Buda ja Pest eksisteerisid eraldi, mõlema elanike seas valitsesid sakslased, näiteks Pestis oli neid üle 80%. Budast uuema linna Pesti arvukas sakslastest elanikkond otsustas rajada omakeelse teatri enam-vähem samal ajal kui August von Kotzebue toetusel avati Eesti esimese kutselise teatri hoone Tallinnas Laial tänaval (1809, praegune Eesti Noorsooteater). Pesti teatri projekteeris 1808. aastal Johann Nepomuk Amann (1765–1834), kes juba teatri valmimisaastal (1812) nimetati Viini õukonna esimeseks õuearhitektiks ning kelle tuntumaid ehitisi on klassitsistlikus stiilis ümberehitatud kaputsiinide krüpt, Habsburgide matusepaik Viinis.
Teatri avamine Pestis oli nii tähtis sündmus, et selleks telliti näidendid tolle aja kuulsaimalt näitekirjanikult August von Kotzebuelt ja muusika neile Ludwig van Beethovenilt. Kotzebue saatis oma teksti 1811. aasta suvel Eestist Ungarisse, Beethoven sai selle katte Viinis, vahetult enne sõitu Teplice kuurorti Böömimaal. Helilooja olevat kavatsenud just “tõlda astuda, et Teplicesse reisida”, kui sai “Budast paki palvega Pesti uue teatri avamiseks midagi kirjutada”, nagu ta kirjeldas 9. oktoobri kirjas oma kirjastajale Breitkopf & Härtel Leipzigis. Beethoven jätkas: “… pärast seda kui olin 3 nädalat veetnud T[eplice]s ja tundsin ennast talutavalt, istusin ma arsti keelust hoolimata maha, et aidata vuntse [ungarlasi], keda ma südamest armastan.” Beethoven saigi õigeaegselt muusika Kotzebue näidenditele valmis, kuid oktoobri alguses Austria keisri Franz I nimepäevale kavandatud teatri avamine lükkus siiski mitu kuud edasi.
“Vuntside” all mõtles Beethoven arvatavasti teda finantsiliselt toetanud rikkaid ungari aadlikke. Kõige tähtsam nendest oli Budas ja Viinis resideerinud krahv Ferenc (Franz) Brunsvik, Beethoveni metseen ja endine muusikaõpilane, keda helilooja nimetas oma sõbraks ja vennaks. Väärib mainimist, et Ferenc oli Beethoveni “surematu armsama” Josephine vend – see sama Josephine, kes oli 1810. aastal perekonna survel abiellunud Tallinnast pärit baltisakslase Christoph Adam von Stackelbergiga. Võimalik, et just Brunsvik vahendas Beethovenit Pesti teatrile.
Millise teksti Beethoven Kotzebuelt ungarlaste vahendusel sai? Teater oli tellinud kirjanikult Pesti linnaga seotud pidunäidendite triloogia: eelmäng kooridega „Ungari esimene heategija” („Kuningas Stefan” – selle pealkirja all näidendit ka esitati), näitemang „Bela põgenemine” kui peamine tükk ja „Ateena varemed” kui järelmäng kooride ja lauludega. Ent teatril tuli „Bela põgenemisest” loobuda, sest tekkis sündsusetu paralleel Franz I põgenemisega Napoleoni eest. Anonüümseks jäänud kohalik autor kirjutas kiiresti „ajaloolise maali” „Pesti tõstmine kuninglikuks vabalinnaks”. Eel- ja järelmängu näol lõi Kotzebue oma ajale iseloomuliku ülistava lavateose, mis on pigem staatiline vaatepilt ehk tableau kui dramaatiline näidend, viimases oli lavalise intriigi meister Kotzebue muidu nii tugev. Eelmängu alustab Kotzebue Ungari riigi rajamise ja ristiusustamisega, mis toimus X sajandi lõpus, osutades kuningaks kroonitud Stefani (ungaripäraselt Istváni) tulevikuvisioonis muidugi ka ungarlaste hilisematele valitsejatele. Kuningas Stefani rolli esitas näitleja muusika saatel, s.t melodraamana, mis oli sel ajal populaarne teatrivorm.
„Kuningas Stefani” sisukokkuvõte
Pidulik stseen leiab aset lagendikul Pesti linna ees, mis on alguses tiheda uduga varjatud. Udu hakkab hajuma, kui Stefan ülistab maa kristianiseerimist oma isa poolt. Jumala nimel ulatab ta käe äsja võidetud paganlikule vaenlasele Gyulale, kes soovib nüüd samuti liituda uue usuga. Järgneb Stefani abielu Baieri printsessi Giselaga ja kirjapandud õiguste üleandmine maa aadlikele. Seepeale udu hajub täielikult ja linn tagaplaanil on selgelt näha. Otsekohe ilmuvad Jumala inglitest juhituna paavsti legaadid, et anda Stefanile üle kuninglikud regaalid. Stefan satub seepeale ekstaasi ja ennustab tähtsate kuningate valitsusaja tulekut. Tema nägemus lõpeb kiidulauluga Habsburgidele ja keiser Franz I-le. Laval on samal ajal näha päikesetõusu.
Järelmängus „Ateena varemed” jõudis Kotzebue aga otseselt oma kaasaega ja tollal ikka veel türklaste poolt ikestatud Kreekasse. Elegantse žestiga ühendas ta antiikkultuuri, Osmanite ähvardava läheduse ja Pesti teatri avamise:
„Ateena varemete” sisukokkuvõte
Laval kujutatakse uusaegset Ateena linna, mille antiikne hiilgus lebab varemeis, sest valitsevad barbaarsed Osmanid. Õilsad kreeklased on maha surutud, nagu peab nördimusega tõdema 2000-aastasest unest ärganud jumalanna Minerva (Ateena). Ta küsib teda saatvalt Mercuriuselt: „Kes rikkus mu templi? Kes lükkas pikali need sambad? Räägi!” Mercurius vastab: „Barbarid viibutasid lõhkudes malakaid seal, kus kord põles sulle vaikselt viiruk. Kas sa näed seda vaest orja, kes õõnsas sambas oma riisi tambib? Ta on kreeklane.” Kibedalt pettununa lahkub Minerva kunagisest tarkuse ja kaunite kunstide paigast. Mercurius viib ta Pesti, linna, „kus elab palju ausat rahvast, kus äri edeneb ja kunst õitseb”. Siin peaks puhkema uus ja hiilgav kunstiajastu, mille algust tähistab uue teatri avamine. Me kinnitame tänulikult taas oma iidset vannet jääda Ungarile surmani truuks.”
Kotzebue ei unustanud ka keisrikiitust ja Ungari riigi asutaja Stefani meenutamist. Kogu piduetenduse lõpuread liigutasid kõiki vaatajaid: „Me kinnitame tanulikult taas oma iidset vannet jääda Ungarile surmani truuks.” Pidunäidendeid etendati kuni 1815. aastani kümme korda. Teoste menu oli paratamatult piiratud konkreetse koha ja sündmusega. Et tegemist oli n-ö juhutööga, oli Kotzebuele täiesti selge. 1812. aastal kirjutas ta Beethovenile: „Ma ei usu, et „Ateena varemed” ja „Ungari esimene heategija” saavutavad edu väljaspool Ungarit, või siis ainult tänu Teie meisterlikule muusikale. Neis ei saa teha ka muudatusi, kogu stiil on pisut lokaalne.” Ka ühe viimase kümnendi kõige huvitavama Beethoveni biograafia autoreid Jan Caeyers on märkinud, et vastupidiselt muusika- ja kirjandusloos levinud negatiivsele arvamusele täitsid Beethoven ja Kotzebue oma ülesande hiilgavalt, isegi liiga hästi, vastates täpselt Pesti teatri ja publiku ootustele ning tolleaegsele poliitilisele situatsioonile. Peab silmas pidama ka seda, et Pesti sakslased käsitlesid ennast administratiivses mõttes ungarlastena ning Ungari mineviku ja tänapäeva ülistamine oli nende jaoks vaga asjakohane, rääkimata ungari aadlikest.
Nagu Kotzebue ennustas, jäi sellest ettevõtmisest repertuaari eelkõige Beethoveni muusika, millest enamasti esitatakse avamänge „Ateena varemetele” ja „Kuningas Stefanile” ning „Türgi marssi” „Ateena varemetest”. Viimane on inspireerinud mitmeid heliloojaid virtuoosseteks seadeteks klaverile ja teistele pillidele. Tänasel kontserdil kõlavad Beethoveni „Ateena varemete” teemad, sh kuulus „Türgi marss” Ferenc Liszti seades. Pesti teater aga põles 1848. aastal, ülesehitatuna tegutses teater samas majas veel 1869–1889.
Kuigi „Kuningas Stefanit” pole varem Eestis tervikuna lavale toodud, on Kotzebue ja Beethoveni viljakat koostööd lähiminevikus kahel korral kontserdil esitletud. 2013. aastal toimus Saksamaal Usedomi muusikafestival, mis tol korral oli pühendatud Eestile. Käesoleva artikli autorid korraldasid ja modereerisid festivali ametlikus programmis kontserti „Kui Beethoven Eestisse tuli. Kotzebue salong”, esinejaiks klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai ning sopran Anu-Mari Uuspõld ja tenor Rasmus Kull, kavas olid muuhulgas Kotzebue tekstidele loodud laulud, „Kuningas Stefani” ja „Ateena varemete” uvertüürid klaveriseades, viimasest veel „Türgi marss” Anton Rubinsteini ja „Dervišite koor” Camille Saint-Saënsi seades. Kontsert osutus nii publikumenukaks, et ligi poolsada huvilist pidi kahjuks jääma väljamüüdud saali ukse taha, festivalipress nimetas aga sündmust kolm nädalat kestnud pidunädalate üheks kõige suuremaks avastuseks. Sama kontsert toimus lühendatud mahus 2019. aastal kultuuri protežeeriva Saksa suursaadiku Christoph Eichhorni residentsis Tallinnas, mälestamaks Kotzebue 200. surma-aastapäeva. Beethoveni vahetu kokkupuude Kotzebue tekstidega kinnitas tema veendumust, et Kotzebue on just õige kirjanik talle ooperilibretot looma. See ajendas teda Kotzebuele kohe vastavasisulist kirja saatma. Sel ajal vaheldumisi oma Vardi mõisas ja Tallinnas asuva kirjaniku kätte esimene kiri aga ei jõudnudki.
Beethoveni ja Kotzebue kirjavahetusest
Beethoveni ja Kotzebue kirjavahetus Viini ja Tallinna vahel on kadunud kirjade lugu. Beethoven kirjutas Kotzebuele kolm kirja, millest Kotzebue sai kätte kaks, säilinud on üks kiri. Kotzebue omakorda läkitas Beethovenile kaks kirja, millest säilinud on üks, ja ühe soovituskirja Beethoveni külastamiseks oma laste muusikaõpetajale Johann August Hagenile.
Beethoven kirjutas esimese kirja 1811. aasta oktoobris ja lootis selle Kotzebuele saata käsipostiga: „… üks tuulepeast liivimaalane lubas toimetada kirja K. [Kotzebue] kätte, aga tõenaoliselt nagu üldse venelased ja liivimaalased on tuulepead ja suured hooplejad, ei teinud ta seda, kuigi nimetas ennast tema [Kotzebue] heaks sõbraks” (kiri Leipzigi noodikirjastusele Breitkopf & Härtel, 28. jaanuar 1812). Oletatavasti oli see liivimaalane eelpool nimetatud Stackelberg. Järgmise kirja saatis Beethoven kõigepealt hoopis Leipzigisse, paludes abi oma kirjastajalt. Leipzigis tegutsenud raamatukaupmehe ja kirjastaja Paul Gotthelf Kummeri vahendusel jõudis kiri õnnelikult Tallinnasse. Beethoveni kiri kajastab kujukalt helilooja suurt imetlust ja aupaklikkust temast üheksa aastat vanema kirjaniku suhtes. Harva meelitab ja kiidab Beethoven kedagi sel viisil kui Kotzebued. Beethoven oli oletatavasti kohtunud Kotzebuega Viini seltskonnas või vähemalt näinud teda õukonnateatris ajavahemikus 1797. aasta oktoobrist kuni 1799. aasta märtsini, mil Kotzebue elas Viinis, olles õukonnateatri direktor (seda ametit pidas ta 1798. aasta lõpuni). Beethoveni raamatute seas oli Kotzebue käsitlus „Aadlist” ( „Vom Adel”). Veel tähtsam aga, et Beethoven tundis Kotzebue näidendeid ja oli kogenud teatris nende suurt mõju: aktuaalsed ja vaatajat puudutavad teemad, haarav intriig, elulised tegelaskujud. Pärast vaevarikast tööd libretistidega 1805. aastal esietendunud ooperi „Fidelio” ( „Leonore”) kallal lootis ta nüüd Kotzebues leida sobivama tekstiautori.
28. jaanuaril 1812 kirjutas Beethoven Kotzebuele teise kirja:
Kõrgesti lugupeetud, kõrgesti austatud härra!
Sel ajal kui ma ungarlaste jaoks saatsin muusikaga teie eel- ja järelmängu, ei suutnud ma tagasi hoida elavat soovi omada teie ainulaadselt dramaatiliselt geeniuselt üht ooperit [siin ja edaspidi Beethoveni esiletõsted], olgu see siis romantiline, täiesti tõsine, heroilis-koomiline, sentimentaalne – lühidalt, sellisena nagu te ise soovite, võtan ma ta suure rõõmuga vastu. Loomulikult meeldiks mulle kõige rohkem mingi suur teema ajaloost ja eriti näiteks Attila etc. süngetest aegadest, aga võtan tänuga vastu ükskõik mis teema see ka poleks, kui see ainult tuleb teie poeetilisest vaimust, mille saaksin oma muusikalisse [vaimu] üle kanda. – Vürst Lobkowiz, kes teid tervitab ja kes juhib nüüd üksi ooperit, tuleb teile kindlasti vastu teie teenetele kohase honorari osas; –
Palun ärge lükake mu palvet tagasi, te leiate minus igal ajal teile selle eest ülimalt tänuliku [isiku],
soodsa ja peatse vastuse ootuses olen ma
teie austaja
ludwig van Beethowen Viin 28. jaanuaril 1812
Härra Kotzebuele in [Reval]
Beethoven soovis niisiis kõige enam kirjutada suurt kangelaslikku ooperit ajaloolisel teemal ja pakkus välja hunnide juhi Attila kuju – taas Ungariga seotud ainestiku. Tõuke kauge minevikuga tegelemiseks andis arvatavasti ka itaallase Gaspare Spontini suurejooneline Vana-Rooma aineline ooper „Vestaneitsi” ( „La Vestale”), mis esietendus 1807. aastal Pariisis ning kolm aastat hiljem Viinis, vaimustades ka Beethovenit. Helilooja ei unustanud mainida ka ettevõtmise finantsilist külge, liiatigi oli 1811. aasta septembris saanud Viini Kärntnertori (Kärntenivärava) teatri direktoriks Beethoveni metseen vürst Franz Joseph Maximilian Lobkowitz.
On teada, et Kotzebue vastas sellele kirjale 6. martsil (vkj) 1812. aastal positiivselt.
Beethoveni järgmine, tõenäoliselt olulisi uudiseid Lobkowitzi korraldatud libretode võistluse kohta sisaldanud kiri ei ole säilinud. Kotzebueni see igatahes jõudis, nagu ilmneb tema vastusest:
Tallinn, 20. a(prill) 1812
Juba 6. märtsil oli mul au vastata ühele Teie lahkele kirjale, mille sain raamatukaupmees Kummeri kaudu Leipzigist. Nüüd sain teise kirja hr. von Odelga [arvatavasti diplomaat Carl von Odelga] vahendusel; kolmandast [kõige varasemast] ei tea ma midagi. Ma kordan, et luuletan teile suure rõõmuga suure ooperi, niipea kui mul õnnestub leida hea plaan. See sünnib vahel täiesti iseenesest, vahel aga peab seda kaua asjatult ootama. Kui Teid rahuldaksid koomilised ooperid, võiksin Teid varsti aidata. Kavatsesin välja anda ooperialmanahhi, aga ma ei ole veel kirjastajaga kokkuleppele jõudnud. Vahepeal on mul järgmised tööd käsikirjas valmis saanud: [1,] Cacambo printsess (Die Prinzessin von Cacambo), koomiline ooper 3 vaatuses. 2, Alpionn (Die Alpenhütte), draama lauludega ühes vaatuses. 3, Pervonte ehk Soovid (Pervonte oder die Wünsche), koomiline ooper 3 vaatuses. 4, Hans Max Griesbrecht von der Humpenburg ehk Uus rüütliaeg (Hans Max Griesbrecht von der Humpenburg oder die neue Ritterzeit), koomiline ooper 1 vaatuses. 5, Puur (Der Käficht), koomiline ooper 1 vaatuses. Kõik, välja arvatud vahest Pervonte, läheksid direktsioonile dekoratsioonide ja kostüümide poolest väga vähe maksma. Kui vürst Lobkowitz lubaks mulle nende 5 ooperi eest 200 tukatit, ei laseks ma neid esialgu üldse trükkida, vaid toimetaksin tema kätte. Kuulen, et ta on välja pannud auhinnad parimatele ooperitele [libretodele], pole aga teada saanud, millal on ärasaatmise tähtaeg? Ja kellele tuleb need saata? Kuna vürst on mõelnud anda 100 tukatit üheainsa hea koomilise ooperi eest, siis arvan ma, et 5 ooperi eest 200 tukatit ei oleks talle liiga palju. Et ükski neist ei sisalda midagi tsensuurivastast, selle eest seisan ma. Kui Te tahaksite ennast proovida koomilises žanris, siis leiaksite eriti Pervontes ja Cacambo printsessis oma geeniusele laia tegevuspõllu. Sellele ettepanekule palun peatset vastust ja mõtlen vahepeal tõsise ooperi plaanile. – Ma ei usu, et “Ateena varemed” ja “Ungari esimene heategija” saavutavad edu väljaspool Ungarit, või siis ainult tänu Teie meisterlikule muusikale. Neis ei saa teha ka muudatusi, kogu stiil on pisut lokaalne. Siinjuures pean ma kibedalt kaebama, et ma peale Teie kirja nende tükkide saatusest pole ainsatki sõna kuulnud. Üks teatud härra Bonaventura von Szent Ivani [Szent – Ivanyi], kes nimetas ennast maavalitsuse kõrge koha esindajaks teatriasjades, kirjutas kaks korda mulle Pestist ja pärast seda, kui ma talle nüüd peaaegu juba ¾ aastat tagasi ihaldatud teatritükid läkitasin, ei ole temast rohkem midagi kuulda, ei saada honorari ega vasta mu kirjadele. Te olete ju nõnda lahke ja kirjutate mulle, kas ja millal uus teater Pestis avati? kas minu tükid meeldisid? ja mis võib küll olla põhjus, et minuga nii sündmatult käitutakse?
Veel kord paludes varsti siia Tallinnasse vastata, jään Teie siiraks austajaks
Kotzebue
P.S Kõige parem oleks, kui luuletaja ja helilooja elaksid vähemalt aasta aega koos ja kes teab, mis ükskord pärast taastatud rahu juhtub, kui praegune [teatri] direktsioon mulle vastuvõetavaid ettepanekuid teeb.
Kotzebue kiri kajastab mitut olulist aspekti tema isiksuses ja loomes. Mõistagi oli ta tugev teatripraktik, kes mõtles nii esitusvõimalustele kui ka honorarile. Teda häiris vaikus Pestist – ta ei teadnud aga, et teatri juhtkomiteesse kuulunud Bonaventura von Szent-Ivanyi suri 1811. aasta sügisel. Huvitav on Kotzebue märkus inspiratsiooni kohta, mida isegi tema pidi vahel „kaua asjatult ootama”. Tal oli lihtsam pakkuda Beethovenile juba olemasolevaid libretosid, kahjuks küll koomilisi. Kotzebue oli sel ajal tõepoolest väga hõivatud: alates 1812. aasta märtsist oli ta Tallinna teatri direktor, käis iga päev teatris, tegi proove, õhtuti jälgis etendusi või võttis vastu külalisi. Kotzebue oli ostnud Tallinna eeslinna Narva maantee äärde suure krundi koos maja, aia ja abihoonetega (umbes praeguse maja nr 17 kohal). 1812. aasta kevadel elasid seal peale Kotzebue suure perekonna, koduõpetajate ja teenijate ka mõned tähtsad külalised, nagu kuulus näitlejanna Henriette Hendel-Schütz ja tema filosoofiaprofessorist abikaasa. Kotzebue lause tsensuurist polnud aga sõnakõlks ega allaheitlikkuse tunnus, ta teadis, et ta kirju loeti. 1810. aastal oli Kotzebuele selgitatud, et tema välismaal avaldatavad või kasutatavad käsikirjad peavad enne olema läbinud Vene keisririigi tsensuuri.
Kirja kõige tõsisemad ja ooperikunsti üht tuumprobleemi, libretisti ja helilooja koostööd puudutavad read on postskriptumis: teksti ja muusika autorite mõttevahetus ja omavaheline suhtlus peaks olema tihe, nad peaks elama võimalikult lähestikku. Kotzebue vihjab väljavaatele kohtuda Viinis, mis aga ei teostunud. Ta lahkus 1813. aasta detsembris Tallinnast ja suundus Königsbergi Vene keisririigi peakonsuliks Preisimaal. Kotzebue jätkas diplomaaditegevust Weimaris ja Mannheimis, kus saksa rahvuslane ja fanaatikust teoloogiatudeng Karl Sand ta 1819. aastal tema 4-aastase poja nähes mõrvas kui arvatava vene spiooni.
Beethovenil jäigi teine ooper kirjutamata. Ta töötas veel kord ümber oma „Fidelio”, mille viimane variant esietendus 1814. aastal. Kotzebued hindas ta kõrgelt elu lõpuni.
Järelmäng: Hagen, Hippius ja Beethoven
1813. aasta sügisel võttis Kotzebue laste endine muusikaõpetaja ja hilisem tähtis Tallinna muusikategelane Johann August Hagen (1786–1877) ette reisi Viini ja Berliini. Ta palus Kotzebuelt soovituskirja, mille viimane 24. septembril kirjutas, adresseerides selle „Kuulsale komponistile härra von Beethovenile Viinis”.
Selle kirja üleandja, härra Hagen, on 3 aastat olnud minu majas muusikaõpetaja ja kuna ma teda niihästi tema teadmiste ja usinuse kui ka tema moraalse iseloomu pärast olen hindama õppinud, siis võtan endale vabaduse teda Teile kõige paremini soovitada kui üht Teie siiraimat austajat.
Nende hulka loen ma ka iseennast ja olen tervenisti Teie alandlik
Kotzebue.
Hagen külastas aastail 1814 ja 1815 Beethovenit mitu korda, kuigi tema Viini tuttavad hoiatasid algul, et Beethoven on tusane ja pahur, sest ta ei kuule midagi. Beethoven võttis aga Hageni vastu sõbralikult, lugedes, kellega on tegemist. Hageni vahendusel tutvus Beethoveniga Viinis kunsti õppinud tulevane nimekas baltisaksa kunstnik Gustav Adolf Hippius (1792–1856). Natuurist joonistatud Ludwig van Beethoveni portree (1814–1815) on Hippiuse üks kuulsaimaid töid (asub Bonnis Beethoven-Hausis), mille autorlust aitas tuvastada kunstiajaloolane Anu Allikvee.
Beethoveni ja Kotzebue suhtlemisest on enamus Beethoveni biograafe piinlikkustundega mööda vaadanud – „revolutsionääri” ja „reaktsionääri” kirjavahetus näivat demonstreerivat üksnes Beethoveni halba kirjanduslikku maitset. Nii see aga ei olnud. Kui Beethoven kirjutas Kotzebuele esimese kirja, oli just trükist ilmunud tema muusika Johann Wolfgang Goethe näidendile “Egmont”. Ent ooperilibretot ta Goethelt ei soovinud: Beethoveni jaoks oli Goethe saksa esimene poeet ja Kotzebue saksa esimene dramaatik.
Kirjad on võetud väljaandest Ludwig van Beethoven. Briefwechsel. Gesamtausgabe. Bd. 2. 1808–1813. Hrsg. Sieghard Brandenburg. München: G. Henle, 1996. Beethoveni ja Kotzebue suhteid on käsitletud ka kogumikus „August von Kotzebue. Ein streitbarer und umstrittener Autor” (toim Alexander Košenina, Harry Liivrand, Kristel Pappel), mis ilmus 2017. aastal Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia sarja „Berliner Klassik” 25. köitena.
Kristel Pappeli ja Harry Liivranna artikkel ERSO kontserdi kavalehelt